Teras

Veel ikka kojujõudmisest sa lausa sõge,
nüüd surud labidal siin laskekraavis vart;
öö mähib hämaruserüüga Emajõge,
roos tiibu kahistades prääksub hooti part.

Seal üle jõe nad kindlaks muutnud kalda, -
fašismi tõprameelsus hoiab kaitsel neid,
et Eestis säilitada preisi vägivalda.
Kuid eksite, puupäised! Te ei hoia meid!

Ja labidas, see positsiooni hooga kaevab.
Suurtükk saab kohale. Ja mürsku ootab lukk.
Ma tean, te kuulate seal üle jõe ning vaevab
te musta südant aimus: varsti saabub hukk.

Septembripäike ruuge lõppeks jõe kuldas.
Siis algas. Algas patareide kanonaad.
Mürsk mürsu järel vastaskalda põlde muldas
ning pahupidi pööras vabanevat maad.

Hool põhjakalda poole aerutavad paadid.
Ning vaenlast jälgib terasena püssiraud.
Siis läbi lõigatakse viimsed okastraadid,
ja igast urust valmib vaenlasele haud.

Las huilgab miin, las kuulipilduja nüüd niidab,
hurraa las joodab meie janutavat suud, -
küll homne päev me sangarlust ja uljust kiidab
ja hiites vägilastest kohisevad puud.
Teosest
lk 668–669