Tartu varemeil

Karm näärikuu pakane piitsutab
mu valusalt tõmblevat nägu.
Tuul kõledalt kiunub ja kiitsutab
teel Toomimäe oksade rägu.
Linn orus on lumme kui umbunud,
kui haavatu vaiba all keras.
Nii oimetuks hommik on sumbunud!
All kõliseb kõnnitee teras.
Ma hulgun ja hulgun. Ja visana
käib kannul mul kurbuse vari.
Eel mustava süüdistuskisana
kaob hämusse hakkide kari.
Sind vaatlen, kui viirastust-nägija,
mu kodulinn, võõras ja kauge.
See vaikus, see hommik, see mägi ja
see taevas nii rusuvalt rauge!
On just nagu iialgi varemalt
neid tänavaid poleks ma kulgend.
Nüüd laigutab lagendik paremalt,
kus müürid mu vaate kord sulgend.
Viib ekslevad mõtted nii vappunult
see tagasi läbistet teele.
Jään seisma kui kummuli rappunult
ma, pakasest piinat, alleele.
Mu kodulinn - pakane piitsutab
su valusat tõmblevat nägu,
tuul kõledalt kiunub ja kiitsutab
kesk varisend müüride rägu.
Las´ valevas tuisus sust kihutab
nüüd üle veel aegade karmus -
uus päike ta tagant end nihutab,
uus kevade küpseb ta tarmus!
Teosest
lk. 175 - 176