Tartu valgel ööl

Kui ilus oled, Tartu, valgel ööl:
Kõik aknad vastu põhja hõõgavad
Kui õnne unenäod salajad.
Nii ainult mõni pilv ja täht on taeva vööl
Ja orus Emajõgi ajab udujuttu,
Ja kuskil tamme lehtes tundub nagu nuttu,
Ja sõidukõrin kuskilt üle katuste
Toob lainetusi tasa kuulja kuulmesse
Ja haljus siin ja haljus sääl,
Üks kauge laul veel vete pääl,
Ja ümber põllud, ümber maa
Torn mõttes seisab torniga,
Et sätendades vaikida.

Kui uinusid, kui uinusid, siis algas öö
Ja manalasse vaibus vabadus;
Siin-sääl öö hõlmas mõni unistus
Ja ahelad, nii elu vikerline vöö.
Nii raske, ainult pisarasse panda
Ja ema piimast igatsusi imeda,
Neist kõrvast kõrva sõpradelle sosita
Ja kütke siin ja kütke sääl
Ja laane taga nutu hääl
Ning ümber kalmud, ümber maa
Ja talu lüngas taluga,
Et mustendades oodata.

Kui kaua, kaua puhkad, armas, ikka veel?
Näe, ärkliaknas kuskil näha tuld,
Sääl kõrval teine, kolmas särab nagu kuld:
Noor elu vaeva rannast kodu poole teel.
Ja kevade on väljas, tungib kõige põue
Nii sammume kõik oma õnne õue,
Sest magus vili kasvab oma vao sees,
Sest kosub naine, kosub jälle iga mees
Ja valgus siin ja valgus sääl
Ja laane taga pidu hääl
Ja ümber talud, ümber maa,
Et sätendades valvata.

Kui ilus oled, Tartu, valgel ööl!
Ju toome okstes näha õitelund
See on su kroonimise vaimutund
O õnnelik, kes kodus iial oli tööl,
Võis juua hinge põhja ööde kulda,
Võis surmas suudelda veel kodumulda,
Ja tunda, kuidas langeb kivist kild,
Kuis valmib oma hingekodu sild
Ja valgus siin ja valgus sääl,
Ja sügav sõna keele pääl,
Ja ümber põllud, ümber maa,
Et kõik nii hää on vaadata
Ja naeratades elada.

Teosest
lk 25–26