1
Kuu kõndis valmivate viljade kohal
oma hõbedaste kingadega.
Mürisev rong tõi mind
läbi kuuvalguses valendava maa.
Ja siis kerkis mu ette Tartu,
tulede säras.
Läksin varjulist Maarjamõisa puiesteed,
ümberringi ruttajate sammud,
kõne ja naer.
Keegi oleks nagu sosistanud
hämarast lehestikust:
Jää siia puu alla ja oota!
Nii ma kohtasin esmakordselt Tartut
sügisese kuuvalge sumeduses.
Nii olen teda näinud igal uuel sügisel,
lugematuid kordi.
Kuid kõige selgemini näen ma esimest õhtut
oma kordumatus ilus,
oma igaveses nooruses.
2
Ju turule ilmub näsiniin,
vaevalt puhkenud sinililli
väike tüdruk „Ateeni“ ees müütab.
Pea südames kevadaimuste piin
maitõrvikud leekima süütab.
Nüüd ööd läbi tänavail laulu kajab,
su pihku hakkab üks värisev peo
ja juustesse vahtratelt õisi sajab.
Ei miski, ei miski sind enam seo.
Kas Tähtvere parki, Kassitoomele,
Õhkamisalleele, kust jõejoomele
pilk pääseb vabaks?
Kus ma sind, kus ma sind tabaks,
kadunud kadumatu?
Hämaras Vallikraavis öökulli huikamist,
Emajõe kallastel laulu luikamist,
põues põksuva südame tuikamist
kevade öös.
3
Virvendades kaob veevool
sildade alt läbi
alla lagedate luhtade poole.
Voog veab pärivett paati,
rõõmsat takti peab aer.
Maihommikusse rohetavad künkad
kahel pool laia luhta,
kord astudes lähemale, kord kaugenedes:
Haaslava, Kaagvere, Kavastu...
Ahter jätab helkivale veejoomele
jälje, mis pikkamisi laieneb
ja kohisedes kaldale kaob.
Alanenud suurvete viirud pervedel
märgivad libisemist
suvele, keskpäevale vastu.
Meie ümber, meie sees heliseb katkematu laul
Emajõest, mille veed
aeglaselt vajuvad lageda Peipsi poole,
valgetest pilvedest piiritus taevasinas,
mis peegeldub jõepinnal
ja meie eneste silmades.
/---/
5
Need on Tartu valged ööd.
Linna taga ehapaiste
veelgi kumab läbi puude.
Jõuad Üles Toomemäest,
lehestikus sosisklused.
Öise tuule pehmed peod
põski hellalt silivad.
Kõnnid vaikides ja hardalt,
nagu hoiaks armsa käest.
Need on Tartu valged ööd.
Vanad pajud maani vette
kummardavad hämaras.
Emajõgi silme ette
puistab virvendavaid tähti.
Siin-sääl kaldal juhutuld.
Aken hõõgub pehmes säras.
Heldid lugisevast lainest,
mida murdnud mööduv paat.
Istuks justkui tüüripingil
keegi armas, ammu tuttav,
oleksid kui paadipäras
loksuv laine, möödaruttav.
Need on Tartu valged ööd.
Taga Maarja surnuaia,
vastu Raadi laiu puid
eha madalamaks vaob.
Üle uinund Kivisilla
üksik sõiduk vaikselt kaob.
Tühja raekoja ees
ula-uitja koju tuigub.
Tolmund pukis õndsalt suigub
kasutuna voorimees.
Need on Tartu valged ööd.
/---/
7
/---/
Sügisene Emajõgi
peidab ennast halli uttu.
Vastu talve vestab Tartu
tööst ja kohustustest juttu.
Vahtralehed kahistavad
kõnniteele sula kulda.
Kuula, kas säält lauludega
üle Toomemäe ei tulda!
Kas sul vaiksed talveõhtud
on veel sellest ajast meeles
ja need sõnad, mida pole
kuulnud mitte mingis keeles?
Tähepärjad üle linna
toovad kadumatut sära
nüüdki, kui me palju aastaid
oleme säält hoopis ära.
/---/
Asukoht teoses
lk 193–199
lk 142–148
