Päikene paistab, ilm tulvil on sära,
tänavail nüüd palju vähem on kära –
rahvas jalgsi kohast teise voorib.
Mõned meist vihaselt kiruvad kooris
viletsat valitsust, lolli nõukogu,
teisigi pahesid terve rodu:
raha on vähe, benssu ei ole...
Eks ole siis elugi päratu-kole.
Kõikumas pehkinud majandustalad.
Ent üks ju rõõm: meil on meie jalad!
Nõnda siis vaprasti homsele vastu!
Ainult, sõber, ära lägasse astu!
15. märtsil 1992
(kui Tartus kütuse puudusel bussiliiklus peaaegu täiesti seisis)
Asukoht teoses
lk 162
