Muusika

Põiktänaval, kus udu kaotab
piirjooned ja kus trotuaar
on kulund, jälle lehti laotab
paeastmetele kidur saar.
Ja jälle, sügislilled süles,
su välistrepist ruttan üles.
Ja jälle, õlul lilla sall,
mind ootad juba ukse all.
Nii tuttav kõik. Täis köiteid riiul,
hulk noodivihke, toolil, maas.
Pianiino, astritega vaas
ja lauanurgal, kastis viiul.
Sa võtad viiuli ja nüüd
toas juba heliseb prelüüd.

Kui head on päevad kahekesi!
Kui kaunis on oktoobrikuus!
Vihm eile kastaneid veel pesi,
kuid täna kõik nii noor, nii uus.
Park ohtralt kollast, punast pillab,
täis vahtralehti Toomel sillad
ja rõõmsalt vestes igal pool
käib siia-sinna rahvavool.
Kui vilud ja kui valdad vormi,
kui looma harjuvad su käed,
seod helidesse kõik, mis näed,
mis kuuled – vaikuse ja tormi.
Su hing on siis kui võlukaev,
kus peitub rahva rõõm ja vaev.

Veel poogen õrnalt keeli riivab,
siis kõlab viimane akord.
Ja aiman, kuidas kõiki kord
su helid vaimustusse viivad.
Ei soovi, et su algav tee
saaks vaikne, rahulik ja sirge
kui stepijõgi, vaid et see
täis julgust, otsustavust, kirge
viiks tormiliselt ellu sind,
et igal hetkel põleks ind
su loomingus, et kui kristallis
su nooruspäevad kajastuks,
mil koondub kõik, mis suur ja kallis
taaskordumatuks ajastuks.