maetud tartusse mu ilusamad aastad
aastad ilusamad maetud tartusse
kaetud liivaga et enam mitte naasta
aja kulgemise külma hardusse
maetud tartusse on punavein ja maikuu
maikuu sirelid umbtänavate tolm
kaetud liivaga mu uskumatu haigus
muutund maailm, kahest saanud kolm
maetud tartusse ka esimene veri
veri esimene paplivaigust kee
minek püüdes päikse valgusteri
tuhat korda piki sama pargiteed
aga praegu hulgun mööda sirget nööri
iga meetri järel kiviks tardudes
raske tõdemus mu kõri kinni nöörib:
olen iseendast maetud tartusse
Luuletuse hilisemas versioonis (kogus „Hõbehundi laulud“) on mõningad muudatused.