Lõpuks jõuan mäele
sõbrad jäid veel veinilauda
ohvrikivi juurest
hakkab levima laiali
mu tänaöine kuningriik
mõistan ennast nüüd
väga sügavalt
laulan vaikselt edasi
sõprade laule
seal all
sessamas külmas õhus
mida ma siin sisse hingan
vaikib heledates tuledes linn
täis mälestusi
ta tahaks mulle oma tuledega
midagi öelda
ent need keelduvad plinkimast
ja vaata – tähed kõnelevad
kuulan neid ripsmetega
kuulan suuga
mis jääb lõpuks linnast järele –
üksnes tummad tuled
ja majad
rumalana sündinud
aga tähed räägivad
aga tähed räägivad
ja varemed
kui oskad kuulata
ja puud
hiirvaiksed magavad puud
hoiavad linna kohal paigal
oma tardunud
tähendusrikkaid žeste
Asukoht teoses
lk 48–49
lk 60–61
