Kolmeteistkümnes juuli

Künnisele koputati,
alla katuse kohahtas:
aja armutu ahinad,
sõjapäevade sõnumed.
Üksipäidi hüpitatud,
kaksipäidi keeritatud,
kadala sõpruse sajatus,
Lõunast sealt sakslane sirutas,
Pihkva piiril välku viskas,
Riiga ju rakatas raginat,
võimu võtmine vägisi.
Vene moodi maa mügises,
kange all kütketud kamandu:
vägi võitmatuks sõnutud,
rüsinal kargugi rabatud,
taganedes taevast tahmas.
Kuumad päevad, sond suvine,
häda kes vaenu jäi vahele,
kadu kasvas kõrvetades.
Tallermaa üsast tümises,
jõe takka järjestikku,
kahurpaugud kärgatelid.
Üle jõe kargu läind kolinal,
kargu järgi jõudlemisest,
Vene nüüd patareid vihased,
põuapäeva raputasid,
kadu kaotatule mõõtsid.
Müttasid huupigi uluvalt,
linna peale pillutasid,
kuhu langes, seal lajatas,
kuhu sattus, tükid tuisa.
Vastu ka jürtsatas jürinat,
ladu plahvatas lagedal,
tükitöö vaikis veidikene.
Lõpetada ei läbenud,
patareid poolringi paikund,
vihasemalt veel virutid,
kõvemini kõrvetasid,
suisa süüdata virutid:
süütepomm kuhu pudenes,
tulemöllu lõi tänava,
musta pilve peade peale,
laskemoona lattu lõhkes.
Kerkles kurja kuulutusi,
musta pilve moodulisi,
põiki linna, piki taevast.
Eemalt ennemuistset kirja,
tänamuiste see tulitses.
Kahur kärkis, linna märkis,
jõe takka järjestikku,
nägematud nurga takka,
puistki sekka plõksutasid.
Ära ei arva, kust kärinat,
loitlemist lahti kust lagunes.
Kärin kihkus, ei kahane,
kiivalt kaikus kell kumisev,
ei veel lõngu linna tornid.
Prahvak käis ruutude klirinas.
Tuiksoon kui terve tuksatades,
ammuli ju akna-augud,
seinalt kell põrund põrandal,
katkend kask toa tagune.
Asjata jah aega mõõta,
laske kokku veel lugeda,
laualt lehti liigutada:
verkjalt vastas leek lagises,
räästa roovikud pragisid,
sülitasid tuld ja tõrva.
Kahur kärkis, linna märkis,
vastu püssitutsar turtsus,
tropist tükeldas tagasi,
üle jõe tagasi tahtmist.
Kadund sillad, kaos ka paadid,
paukusid pahad panused,
pommikiunud tormi tõstsid.
Vastu neil õhtut ulg uluda,
taha Toomimäe tabada,
Maarja poole mürtsatelid,
palav paiste ümberingi.
Sestap turkasemat tupras,
päev ei olnud, öögi tulnud,
sarikad aga särisid,
kelbad kukkudes kärisid,
laed lõhki lõksatasid,
uksehinged uugatasid,
aknaist lõkerdas lõginal.
Seinad kokku kui sadasid,
tiirlesid räitsakud tulised,
keerutasid pea kohale.
Kaevud kuivad, ei jõgine,
õudu hõõguvat jõgines.
Tuiskas särtsuma sädemeid,
kergutas kõrgele hävitust,
lõkke lõõmas, tuunjas tahmas,
marru mürtsuvas mürinas,
raksukildude rädinas.
Säsiseks sootuks kõik segines,
lohe kui lõugasid lõgistaks,
iidsemale saaks himule,
mitu meest ju maas mügaras,
tule alt keegi kas koristab!
Oli kui kikas kõkutamas,
tutletup tulesugune,
lendlemas leitsaku vuhades,
tõrva tilkade tibades:
"Oh veel aknaid ammutavaid,
otsepäidi oodulisi - -
otsas on ka see elamu,
voolik las suitseb seina veeres,
kokku las leegikeerud käivad!"
Keldrikaeladki kohusid,
välja varjendeist venisid,
pöörises pöörases pagejad,
muud ei mõistnud kui tuhinat:
"Lähme laia välja peale,
ära siit surma hukkumisest,
lähme ruttu Ropka poole,
pakilt pakku Nõo poole,
lahku, lahku lämbumisest!"
Appi ei kutsuda kedagi,
ei oma häältki keegi kuule.
Õnnetus üles õhetas.
Väljuda kas väljadele
või mäekallakule muidu,
vana seal vareme varjus
tulekeeli tuiutada,
higi pühkida palavat,
üle juuliöö jubeda
tõde see kibe kumetas:
Jäid elama. Jäid olema.
Talumatut pead taluma.
Kuhu end pead sa nüüd suruma,
kuhu pea oma panema?
Peavarju pead paluma,
pea-alust kus küll anuma?
Kuuse alla ehk asudki,
pedakale kahju kurdad,
aset haavalt hallilt otsid,
metsatukk suitsu kus sinine,
rohi veel rutjuda rõsine.
Madal on maha vajuda,
kõrge kerkida koguni,
istma pilve perve peale,
kuukma kuu serva peale,
kaugemale kui kübemed
tööst all kõrbevast kadudes.
Sõnu polnud. Silmad kuivad.
Süda kõrbes. Kõigest ilma.
Seljakottki sinna kärtsas,
õelad kus õõtsud kargelesid.
Ööl sel hulguseks kes saanud,
pea veel kuumades kumades,
lõkendused palgel laokil,
kahju suudaks kas sõnatut,
kaotust koormaks kinni köita,
vahel varjude siduda,
üle tukkide tuliste
koidu poole kõigutada?
Veere, värss, ja ümber ütle,
jaksu välja kas vedada,
tuhastumast tukerdada,
saja halliga hageda,
aovalgusel varasel,
eha helkidel hilistel!
Mure ei mahu kuhugi,
söestuvad sõnad südame:
homselt otsust otsiskleme,
ülehomme veel ülemat,
mures mis mustaks ei murene.
Teosest
lk. 345 - 350