Me seisime Inglisillal.
Toomemäel ulus tuul.
Sul olid kurvad silmad,
sul oli mõtlik suu.
Ühe lille poetasid maha,
kaua hoidsid mu kätt.
Minnes ei vaadanud taha,
see oli hüvastijätt.
Naersin, kuid mul oli valus,
eemal muigas Kuradisild.
Miski kui takerdus jalus –
sinu pillatud lill.