Tartu – Emajõe sängin,
pilved vooguden peegeldavad,
taevad teevad tualetti,
vette pitsi heegeldavad...
Vaatlen tänavate ketti,
majadega malet mängin.
Toomelt („poeet, kust idioot“!)
püüab kalu silme noot.
Ole tervitet Eesti Parnass!
Katuste kandikud, ladvastikud laigutavad,
aedade avarusist puude buketid
rohelist spleeni taeva poole haigutavad...
Ootavad ostjaid „Kaubahoovi“ letid...
Ons meie muusidel kodune, kas?
Pudukauplusist pehkinud pinnal,
väikekodanlisen laimurohken linnan.
Vähemalt õhust, kui mujalt on keelat,
„ülevalt alla“ oma isamaale vaatan:
taamal tuuliku tiibade crucifix.
Kuigi nagu Jeesust mind avatleks saadan,
sügavalle süvenend idee fixe, –
kui teiste maade eetrit kopsesse neelat,
ei siis lipitsejad lahkesti laani,
kummarda kiudajat madalalt – maani.
Asukoht teoses
lk 546–547
