Luudemajake. Feliks on siin mammaga käinud, ta mäletab väga hästi. Tookord ta küsis: mis maja see on seal aia sees? Ja mamma vastas: ah see uberik? See on luudemajake. Siin pleegitatakse konte. Nõnda nad vähemasti räägivad. Ma tahan konte näha! Aga mamma lükkas käru liikuma ja nad kiirustasid Toomelt alla, lõuna oli peaaegu käes. Täna pole Felixil kiiret, täna on ta päris üksi linna peal. /---/
Luudemajake on põõsaste ja lillede vahel aia sees. Mamma nimetas majakest uberikuks, Felix nõnda ei ütleks. Tema meelest on see üsna uhke ehitis. Sellises elaks isegi. Otse ukse kõrval kasvab roheline põõsas, Felix teeb värava lahti, see kriiksub toredasti. Ukseaugus seisab turris hallide juustega härra ja naeratab. /---/
Siis pöörab ta ümber ja astub majja, Felix tema järel. Ruum on sama suur nagu maja ise, neljakandiline. Keset tuba on suur lavats, mis on äärest ääreni kaetud kontidega. Kondid on laotud rühmiti: suured, väiksed ja keskmised, piklikud, ümarad ja nurgelised. Lavatsi tagumisel äärel seisavad reas mitmes suuruses surnupealuud. Seinad on maast laeni kaetud kappidega, mille klaasuste taha on virnadesse laotud lugematul hulgal suuremaid ja väiksemaid karpe. Laua kõrval stangel ripub poolik luukere. On pea, selgroog, käed, sõrmed, ribid ja need kohad, kuhu saaks rippuma panna jalad.
„Kas sa oskad luukeresid teha?“
Mees noogutab.
/---/
„Näe, ma kingin sulle.“ Harald poetab Felixi peopessa väikese nurgelise luu. „Os ethmoidale. See on sul pea sees nina taga.“
/---/
Felixi nägu lööb särama.
„Sa oled väga lahke. Ma tulen sulle teinekord ka külla.“
Harald teeb ukse lahti. Felix astub välja. Ta seisab trepil, vaatab peopesas lebavat kingitust. Pärastlõunane päike paistab luudemajakesele, Felixile, okastega põõsale. Os ethmoidale lööb poisi peopesas helendama.
Asukoht teoses
lk 225–230
