Nüüd juba teadsin, kus asus see kindel koht – Emajõe ääres, linna sauna kõrval. Aastaid on see maja olnud Mekkaks linna vaesele rahvale. Sinna viiakse oma viimast liikuvat varanatukest. Kunagi jõukad olnud inimesed viivad lauahõbedat, kuld- ja hõbesõrmuseid, võib-olla kristallvaasegi; keskmise jõukusega kodanikud jalgrattaid, suveks talvemantleid ja talveks suvimantleid; viimases hädas olijad haaravad kõike, mis on vähegi pandimaja kõlvuline, viivad oma viimase padja, pandivad naise kaasavara...
Asukoht teoses
lk 110
