Ta läks üle õhtuse linnaväljaku. Ülikoolilinn oli juba tõmbunud oma seinte vahele, ainult joogikohtade sisse- ja väljakäiguavad peegeldasid aeg-ajalt tulevalgust, mis kumas teispool ärevatest tõugetest vappuvaid uksi. Neid rahulikult avamaks ei jätkunud kannatust küllastunud väljatulijatel, veel vähem kiirustavatel sissepürgijatel. Enesepetjate reibas rongkäik, mõtles naine, isegi teadmata, kas kadeduse või üleolekuga.
Asukoht teoses
lk 7
