Õhtu oli tuuline, – tuuline ja vihmane nagu enamik sügise tumedaid õhtuid. Eemaldunud Anton Maltna majast, Lundver vaatas ringi autot otsides, aga ei leidnud seda, ja oli sunnitud jala edasi minema. Vihmapiisad krabisesid ta kübaral ja õlgadel ning hooti puhuv tuul, külm ja niiske, pani ta silmad vett jooksma.
Et jõuda rutem lähema autode seisukohani, pööras ta kitsasse ja pimedasse põiktänavasse, mis täna näis olevat tühi ja elutu. Valgustatud aknad vaatasid talle vastu uniselt, kõnniteedele kahvatut kuma heites. Puud sirutasid aedades oma musti oksi vastu taevast, tuules paindudes ja nagisedes. Kuskil ulus koer; pikalt ja võikalt kajas ta hääl läbi tühja tänava, ning tuul kandis selle kaugele edasi.
Et jõuda rutem lähema autode seisukohani, pööras ta kitsasse ja pimedasse põiktänavasse, mis täna näis olevat tühi ja elutu. Valgustatud aknad vaatasid talle vastu uniselt, kõnniteedele kahvatut kuma heites. Puud sirutasid aedades oma musti oksi vastu taevast, tuules paindudes ja nagisedes. Kuskil ulus koer; pikalt ja võikalt kajas ta hääl läbi tühja tänava, ning tuul kandis selle kaugele edasi.
Asukoht teoses
lk 102–103
