Elulugu ei ole nii unenäoline kui saatus. Olid need kuldseteks...

Olid need kuldseteks kuuekümnendateks tituleeritud aastad ka Sinu jaoks olulised, ehk koguni määrava tähtsusega?

Olid küll määrava tähtsusega. Ma olin sel ajal salongipidaja, minu juures käis koos Tartu intelligents, isegi Tallinnast ja mujalt; vähemalt korra nädalas arutasime kõike mis päevakorral. See ei olnud põrandaalune tegevus, aga ka päriselt legaliseeritud mitte. Igaüks sai sealt vajaliku impulsi. Niisugust kohta Tartus enam ei ole.

Kus sa seda salongi pidasid?

Nõva tänavas, kus elasin, praegu on need vanad majad hävitatud, uued karbid asemele ehitatud. Igasuguseid vabanenud ja vabanevaid ruume on ju Tartus palju, musttuhat baari ja kõrtsi, noh neist küll ükski ei sobi kohaks, kus võiksid koos käia kirjanikud, kunstnikud, teatriinimesed, teadlased; vaja oleks ehtsat s a l o n g i. Kirjanikel on nüüd käes nende endine maja Vanemuise tänavas, loodame, et seal hakkab midagi toimuma, aga ometi jääb ka see liiga akadeemiliseks.

Meil oli ju Werneri kohvik, mis kümme aastat tagasi õnnetult maha põles ja peatselt lubaduste kohaselt uuesti avatakse?

Oli, aga uude Wernerisse vana vaimu enam sisse ei saa. Noh, mina käisin seal harva, käisin sealt rohkem mööda, kuigi teadsin, mis sees toimub, kes kohal on. Mina ei suutnud Wernerisse sisse elada, see ei olnud salong, pigem kohvijututuba ja maleklubi. Mulle see ei pakkunud, see polnud nii sügav.
Teosest