Oleksid nad päeval üleval olnud, siis oleksid ehk saanud Pauluse restoranis kõhu täis. Pauluse kiriku kogudus tegeles toidu- ja riideabi andmisega. Aga selleks, et neid saada, tuli end sotstöötaja juurde vedada, mingeid pabereid täita. Siis hinnati toimetulekut. Esimesel korral sai kolmeks päevaks. Seejärel üheks kuuks. Said talongi ja see oli siis su võti Pauluse pubisse ja kaubamajja. Siis võis korra päevas saada sooja toitu, oli see siis supp või midagi tahkemat. Lisaks sai sealt leivapala, või kes soovis, siis saia. Suhkruga teed võis juua. Aga kohale tuli ilmuda kainena.
/---/
Kui vähegi suutsid korralik olla, siis võis Paulusest saada ka riided selga. Ja saapad jalga. Aga jah, seda kõike ei saanud niisama. Kui kuu mööda sai, siis tuli jälle hakata sotsiaalabi osakonna uksi kulutama. See oli hirmus tüütu. Kui suutsid end kokku võtta ja avalduse ära kirjutada, siis otsustas kõrge komisjon abiandmise pikemaks ajaks.
Asukoht teoses
lk 49–50
