Meelis ei olnud varem tähele pannudki, kui järsult algas Kroonuaia silla juurest jõeäärne paplisein. Nüüd, kus hallikat tooni puutüvesid hakkasid varjutama iga päevaga üha suuremaks paisuvad lehed, paistis see kuidagi eriti teravalt silma. Ta tõukas oma käru silla küürust üles. Liiklus oli muutumas harvemaks. Foorid veel töötasid. Vasakul lõõmasid Vabadussilla värvilised tuled nagu värvimuusika diskosaalis.
/---/
Meelis tõukas käru ja vaatas hämarusse mattuvat Supilinna. Taamal, kusagil lauluväljaku kandis, eretas veel oranž taevas. Päike oli loojunud ja tähed muutusid üha nähtavamaks. Kuusirp kerkis. Õhk muutus kohe tuntavalt jahedamaks.
/---/
Küll võis vesi olla kummaline. Kord kannab, kord ei kanna. Kord on sinine ja sillerdab, kord mudast pruun, kord põhjatuna näiv. Sel talvel oli üks meestest jää alla kadunud. Emajõe ujulast veidi linna pool. Oli tahtnud aega kokku hoida ja läks otse üle jää. Aga tegi valearvestuse. Kui ülalpool jõge võis veel jää jõge kaanetada nõnda, et sõida või autoga üle, siis mida linna poole, seda hapram see külmunud vesi oli. Salakavalalt. Eriti kui taevast tuli sellist paari külmakraadist lund. Kattis maa ja peitis ohud. Mees oli läbi jää vajunud otse keset jõge, kus jää all veevool kõige kiirem.
Asukoht teoses
lk 42–43
