Siis väljume sellisele lagedale, kus taevas on ees valge ning kumav. Tartu põleb. Linna kohal ripuvad laternad – lennukeilt heidetud valgustusraketid. /---/
Järgmine päev näitab mulle Tartut sellises valusas ilus, mida nagu patt on nautida. Sügise kirkad kolletusevärvid ja varemete maalilist telliskivirägu. Aedades pakatavad hernekaunad ja varisevad sõstrakobarad.
Linn on tühi. Meid on siin ainult mõnikümmend inimest. Kõneldakse, et Ülejõe on metsik lääs ja ei-kellegi-maa. /---/
Veevärk on kõikjal rikkis, vett saab ainult õuekaevudest.
Öösiti vabiseb kogu maja ülelendavaist ja kuskil lõhkevaist miinidest. /---/
Küll võiksin aga siin linnas kohata väga palju mälestusi. /---/
Siit sellest trepist on üles mindud selle ja selle murega südames. Siin lihakarni ees oled laupa kirtsutanud ostude üle mõeldes. Siin vanas ülikoolis oled närveerinud eksameil ja üleval raamatukogus pead murdnud Kanti „Kriitika“ pärast. Sel põlisel alleel kõndisid kord ühel hõbehallil õhtul ja kaskede igast raost nõrises vihma ning kurbust. Ja kes oli siis see, kes hiljem samal alleel tuli suure lõõskava rongkäiguga, lippudega ja loosungitega esimesel suurel juunipäeval? /---/
Me läheme mööda Gustav Adolfit alla linna poole ja hommik on väga kastene. Kogu linn on nagu suuris säravais pisarais, mida tõusev päike peegeldab sajakordseks. Tajud neid nähtamatunagi, kõigis aedades, vaarikapõõsaste all mullal, üliküpsenud ploomide külgedel, mahavarisenud õuntel ja lehtedel tänavatolmus, purunenud ruutudel ja majakatuseil.
Läheme üle varemete Raekoja platsile, mööda õõtsuvaid laudu üle Emajõe, mida ma peaaegu ei tunne enam, sedavõrd on ta kasvanud paksudesse pajupõõsastesse, metsistunud ning madalaks jäänud. Läheme mööda Narva maanteed üles Raadi poole, ja ikka rohkem tuleb meile vastu tagasipöörduvaid sõdureid. Paljudel neil on käed või pea marlimähistes, nad on väsinud, higised ja rõõmsad. Nad kõik kõnetavad meid, jäävad lihtsalt kõnniteel meie ette seisma, jutustavad äsjasest lahingust, aetuna tarbest jagada oma rõõmu võidu üle.