Hämarus tänaval tundus pigem mingi vinena. Vaikse ja imelikult kergena püsis see kõnnitee kohal. Rohetav Toomemäe nõlv lõhnas sirelite järgi. Nad läksid mööda ülikooli peahoonega külgnevat kitsast põiktänavat alla.
/---/
Tänav suubus raekojaesisele väljakule. All mustendas jõgi ja otse väljaku lõpus tõusid hämarusse rasked tinajad varjud. Need olid Katariina-aegse Kivisilla varemed, kaldaperve rõhuv, lõhkesurvest murdunud graniitplokkide lasu. Kõrval seisis ajutine puusild, hädine, nagisev, vaevatud oma pikaleveninud ajakoormas.
Asukoht teoses
lk 165
