Isale suruti aga labidas pihku ja aeti Tartu kindlustustöödele. Mida tunde ja päevi edasi, seda ärevamaks läks elu linnas. Enamlased muutusid üha närvilisemaks ja linna kuulutustulpadele hakkasid ilmuma kõiksugu üleskutsed ning ähvardused, üks verisem kui teine. Inimesed ei julgenud enam vangistamise hirmus kodudes magada ja isagi pidas vajalikuks öömaju vahetada.
Isa kamandati koos teistega Tartu ümber tankitõrjekraave kaevama, esmalt tiisikuseravila, hiljem Annemõisa juurde. Sakslaste pealetung kulges aga pöörases tempos. Ühel õhtupoolikul sai isagi näha Saksa lennukeid Tartu lennuvälja pommitamas. Neljanda kaevamispäeva hommikul jõudis rinne sedavõrd lähedale, et meestel kästi labidad enestega ühes koju võtta.
Kivisillast enam üle ei lastud, Emajõe vasak kallas oli täis valveposte, vabadusesillast pääsesime veel üle jõe. Seminarist läbi minnes kuulsime kurba uudist: meie lugupeetud direktor kirjanik Jüri Parijõgi oli arreteeritud. Järgmisel hommikul vara kostus tugev kõmakas, mis maja vappuma pani: kivisild oli õhku lastud.
Jüri Erm, 1943
Nüüd hakkas Tartu kaitsjatel kiire. Ropka laskemoonalaod lasti õhku, Riia maantee raudteesild purustati, vangimajas tapeti kiirkorras poliitilisi vange, teiste seas kirjanik Parijõgi. Linnas rüüstati kauplusi, lahkus viimane rong.
Saksa vägede ja Eesti Omakaitse tulekuga algas tuline tulevahetus üle Emajõe, mida tartlased elava põrguna mäletavad. Isa ja teised Hurda tänava üheteistkümnenda maja elanikud leidsid pelgupaiga maja all keldris, tänavale vee ja värske õhu järele söandati minna vaid lauspommitamise vaheaegadel.
Asukoht teoses
lk 34–35
