Mäletan, kuidas ma Tartusse jõudes Vallikraavi tänavast üles ühika poole kõmpisin. Paistis soe päike, kuid varjulistes nurkades leidus siin-seal veel üksikuid musti lumekänkraid, otsekui purukslöödud talve viimaseid väeriismeid; mäest alla vulisesid rõõmsad veenired. Õhk oli täis varblaste meeleheitlikku siutsumist. Mõlemas suunas tõttas peamiselt paarikaupa tudengeid, talvemütside asemel peas sinised ja rohelised teklid, mis mind miskipärast eriti rahutuks tegid.
Asukoht teoses
lk 44
