Niisuguseid hangi polnud vanal ajal olemaski, kuigi linnatänavatel sadas lund ka siis, võib-olla isegi rohkem. Enne tööpäeva algust vedasid majaomanikud need oma majade taga laiuvatele kruntidele või telliti maalt keegi, kes lume põldudele ära viis. Lumi oli puhas, soola sees ei olnud nagu nüüd pandi ja mingit pahandust see ei teinud. Ja tänavad ei olnud kunagi libedad, ikka liivatatud. Või Reesile ainult tundus nüüd kaugelt vaadates nii? Ei, ikka õigus, esimesed jäised ja lumised talved lumehangedega tänavate ääres, saabusid alles sõja-aastatega. Johannaga Pargi tänava mäest üles minnes kukkusid nad ükskord ikka päris rängalt. Vihma sadas otse jääle ja läikivatel kummibotikutel libisenud Johanna tõmbas emagi enda alla kaasa.
Asukoht teoses
lk 150–151
