Tänavalaternad süttivad peaaegu ühekorraga just selsamal minutil, kui Rainer ülikooli peahoone eest mööda kõnnib. See tundub kuidagi tähendusrikas. Rainer jääb hetkeks seisma ja vaatab: valged sambad paistavad kahvatu lambivalguse käes koguni vägevamad kui päeval. Veelgi enam, osaliselt pimedusse peituv hoone ilmutab ennast üldse kuidagi teisiti – ülikool näib järsku salapärase ja raskesti ligipääsetava kantsina.
/---/
Rainerile tundub, nagu peidaks suur maja endas hoopis köitvamat maailma kui see, mis teda Tartus senini on ümbritsenud, nagu oleks kuue võimsa samba ja auväärsete paksude seinte taga pulbitsemas seninähtust palju huvitavam, sündmusterohkem ja sisukam üliõpilaselu, täis nii sügavmõttelisi diskussioone ja kõrget vaimulendu kui ka ajaloolisi traditsioone austavaid tseremooniaid, soliidselt väljapeetud pidustusi ja nooblit ajaveetmist. Üksluise õli-, raua- või mullalõhnalise argipäeva asemel on seal mõistust ja hinge rikastavate kogemuste pidev voog ning sihipärasele eneseteostusele tiivustav rõõm.
/---/
Rainerile tundub, nagu peidaks suur maja endas hoopis köitvamat maailma kui see, mis teda Tartus senini on ümbritsenud, nagu oleks kuue võimsa samba ja auväärsete paksude seinte taga pulbitsemas seninähtust palju huvitavam, sündmusterohkem ja sisukam üliõpilaselu, täis nii sügavmõttelisi diskussioone ja kõrget vaimulendu kui ka ajaloolisi traditsioone austavaid tseremooniaid, soliidselt väljapeetud pidustusi ja nooblit ajaveetmist. Üksluise õli-, raua- või mullalõhnalise argipäeva asemel on seal mõistust ja hinge rikastavate kogemuste pidev voog ning sihipärasele eneseteostusele tiivustav rõõm.
Asukoht teoses
