Igal talvel rajati abonementpiletitega, seega just nagu aktsiatega liuväli, ja Blau oli selle alaline direktor. Mõned vanad garnisonisõdurid, keda hüüti Garbisöner või Spitzki, sest nad äritsesid tikkudega, vene keeles spitški, võeti kogu talveks palgale, et nad hoiaksid lumest puhta kaks paralleelselt kulgevat ja lumevalliga – roomlaste spina’ga – eraldatud sõidurada, mis otstest olid ühendatud ja mis paiknesid Kivisillast allavoolu, ulatudes kohani, kus kunagi oli olnud puusild, s.o. kalaturuni, ning kus ajal, millest meie räägime, sõitis parv üle jõe. Spina’sse ja ka ääristavatesse vallidesse pisteti kenasid väikesi kuusekesi, ning kogu ansambel, pealtvaatajaid tulvil uhke graniitsild, samuti publikust elustatud kõrged jõekaldad, mõjus üpris Rooma areeni või tsirkuse moodi – vaid selle erinevusega, et pillavaimadki Rooma keisrid poleks oma alamaile suutnud anda Tiberil niisugust etendust nagu siin.
Ilusa talveilmaga kogunes siia terve Tartu elegantne seltskond ja noorte daamidega käituti nagu ballil. Kavaler kihutas tühja tõukekelguga kohale; värviline särp, võib-olla õrna käe poolt talle tikitud, ja tressidega kaunistatud kasukkuub andsid talle rüütelliku välimuse – nii lähenes ta daamide seltskonnale, palus nende hulgast ühte endaga kaasa, lubas muretsevale emale või tädile, et sõidab aeglaselt, ja kihutas loomulikult välkkiiresti oma magusa lastiga minema. – Daamid olid muidugi nii lõbusad kui vähegi võimalik, nad kandsid vastuolulistes värvides rõivaid, nende rohelised kübaraloorid lehvisid nagu laevavimplid ja kui tuul puhus sõitjale näkku, puhkes daam alati hirmsasti itsitama, pimestatud kavaleril aga hakkas taevalikest aroomidest ja taevalikust lähedusest tulipalav. Oh Jumal, ainult atmosfääri! hüüatas kunagi üks armunu, istus oma lemmiku kõrvale, kes tukkus lehtlas, tiirutas siis daami ümber ringi – ning nuusutas! Daamidel olid jalas värvilised karvasaapakesed (ballile mindi punaste safiankingadega) ning nende käekesed peitusid tohututes karumuhvides; sest tšintšiljat tollal veel ei tuntud. Ning elegantne kavaler, tervisest lõkendav nägu neiu kõrva juures, sosistas igasuguseid õrnu sõnu, kuid seda väga vargsi, sest ümber kelgu tiirles terve parv tudengeid, kes olid armukadedusest otsekui tiivad saanud ning kes tüütult kuulatasid ja jälgisid ega lasknud end maha raputada; tõukekelk sarnanes liinilaevaga, mida ümbritsevad kerged aurupaadid.
Asukoht teoses
