Tartu üliõpilane oli tol ajal sakslane, loengud toimusid saksa keeles ja Tartu ise oli alles saksa linnake. Paarkümmend eesti üliõpilast – nendestki mitmele tegi eesti keele kõnelemine tõsiseid raskusi – kadusid märkamatult teiste sekka. Mõni aasta hiljem tuli rahvusküsimuses täispööre – Tartu pidi saama Jurjeviks, õpetust hakati ülikoolis andma vene keeles (peale usuteaduskonna, kus õppekeeleks jäi saksa keel), üliõpilaste sekka ilmus idast teatav arv venelasi. Kui sellel tagapõhjal salgake eesti noori valis endale lipu, siis oli sel endastmõistetavalt juba algusest peale juures tugev rahvuslik kõrvalmaik. See oli „eesti lipp” hulga saksa ja vene lippude keskel. Ja lipp, mis samade noorte värssides lehvima pandi juba mitu aastat enne lipu tegelikku olemasolu ja isegi enne värvide fikseerimist, pidi olema samuti „eesti lipp”. Seda juba ajal, mil rahvuslipu idee oli Eestis veel täiesti võõras.
Asukoht teoses
lk 110
