Boheemlane ja lohe. Haige aeg. Juhan Luiga – leheartiklis...

Juhan Luiga – leheartiklis 1921. a. algul – konstateerib, et kuna sõda on laiali pillutanud Tartu ülikooli, on linnast kadunud ka endine akadeemiline vaim. Asemele on nihkunud väikekodanlik viril vaim. Korporatsioonituhin võtab maad, värvimüts lokkab. Luiga näeb kõiges selles degeneratsiooni.

Korporant on musternäidis egoismist ja silmakirjalikkusest, see väljendub kas või tema suhtumises naistesse. Värvikandja teeb selget vahet „daami” ja „naise” vahel. Seltskonnadaami vastu on ta üliviisakas – kummardused ja käesuudlused tüütuseni. Naise vastu – haritud naine, kes tööd teeb ja mitu last kasvatab, kelle mehe sissetulek ei võimalda tal tööta elada ega oma tualeti eest hoolitseda –, sellise naise vastu on korporant väga jahe ja tagasihoidlik. Oma perekonnaelu kujundamise kavatsusel ei lähene värvikandja iialgi majanduslikult kehvadele neidudele. Tartu vaim on seega haige, variserlik ja tõusiklik ka akadeemilise nooruse hulgas.

Teosest
lk 77–78