Rootsi Hjalmar Pöhli koostatud nimekirja alusel. „Me elasime Vene...

„Me elasime Vene okupatsiooni algul Tartus. Vanemad ei tahtnud, et ma õue läheksin, kui need ärevad sündmused 1940. aasta suvel linnas aset leidsid. Vaatasin siis toimuvat aknalt. Nägin, kuidas Vene väed linna saabusid. Varsti aeti meid oma majast Magasini tänavalt välja. Miks? Sest need olid linna ühed luksuslikumad korterid. Muide, meie all samas majas elas Aleksander Tõnisson, Tartu linnapea.“

Õnneks leidsid Riomarid endale uue peavarju Kuperjanovi tänavas. /---/

„See oli ühekorruseline puuehitis, mis hiljem esimesel sõjasuvel maha põles.“ /---/

Juulis 1940 korraldas Barbaruse valitsus lavastatud valimised ja meie läheduses Tiigi tänavas oli valimispunkt. Mul meenub vist vanemate jutust, et arukad inimesed pidid jõudma valimispunkti kindlasti enne kella kolme. See oli tark tegu. Samal ajal käisid linnas ringi pätid-paadialused, NKVD-st saadud nimekirjad taskus. Need, kes polnud hääletamas käinud, said hiljem peksa.

Meie läksime valimispunkti enne kolme. Mul on meeles, kuidas ma tunnetasin, et see on umbes nagu enesehukule vastu minek. Keegi ei rääkinud sõnagi ja nii me läksime. Vanemad ei tahtnud mind ka üksi koju jätta, kui linnas võimutsesid paadialused.
See oli õudne tunne.“

1. mail pidi Vello Riomar aga marssima nagu kõik teised kooliõpilased maiparaadil – esimest ja viimast korda elus. /---/

Riomaride uus eluase Kuperjanovi tänavas läks sõjamöllus tuleroaks. Sisse põles kogu varandus, nii et pärast käidi tuhahunnikust lusikaid otsimas. /---/

„Saksa ajal ilmusid seintele igasugused plakatid. Nägin oma silmaga, et 1941. aasta lõpul pidid juudid kandma rinnal kollast kuusnurka ja ei tohtinud käia kõnniteel. Aga liiklust peaaegu polnudki, sest autosid oli vähe ja kütust ei jätkunud. Juudid pidid kõndima sõiduteel, kuid pärast aastavahetust 1941/42 ei näinud ma sõiduteel enam ühtegi juuti. /---/

Veebruaris 1944, mil Vene väed jõudsid Narva alla, elasid Riomarid Tähtveres.

„Kõndisin linna poole mööda Ülikooli tänavat. Korraga lendas üle üks Vene lennuk ja laskis kuulipildujast tänavale. Sel ei saanud olla mingit sõjalist eesmärki, vaid see teenis hirmutamise eesmärki. Hüppasin kangi alla ja ma ei näinud, et keegi oleks pihta saanud. Võib-olla ta ei tahtnudki kedagi tabada.

Koolid suleti linnas 15. märtsil, sest sõjavägi vajas koolimaju haiglateks. Sellele järgnes suur Tartu pommitamine 25. ja 26. märtsil.

Teosest