24. veebruaril oli esimene Vabariigi aastapäev. Tartus peeti suurt paraadi.
Sellele paraadile olid sõitnud välisriikide sõjaväelised esindajad, peened härrad suurepärastes mundrites, kõrkidel ja iroonilistel nägudel üleolev ilme. Nad klõpsutasid päevapildi-aparaate, tehes momentülesvõtteid eesti sõduritest. Oli ju tõesti midagi haruldast üles võtta ja saata koju imetlemiseks. Pastaldes ja koduvammustes armee! Küll oli juba rõhuv enamus vähemalt paraadilolevaist väeosist saabastes ja isegi sinelites, kuid eredalt torkas veel silma näit. kas või ühe orkestri trummilööja, suur pikk mehemürakas, hallis kodujopis, kirjudes takustes pükstes ja pastaldes. Mees seisis oma orkestris nähtaval kohal ja lõi trummi mis mürtsus. Ja kui ta marssis, siis jäid kõikide pilgud peatuma ta vägeval kujul. Sõduri moodi ta veel välja ei näinud, kuid kriipsutas seda ilmekamalt alla, et eesti sõjavägi oli tõeline rahvavägi. Sääraseid kujusid oli paraadil veel palju. Nad demonstreerisid oma vammuste ja pastaldega välismaade esindajaile küllaltki selgesti, et eestlane võis võita isegi ilma korraliku sõjavarustuseta.
Asukoht teoses
lk 109
