Pärast kuuma dušši ning kehanühkimist rasvaseebise matšalkaga, seadis Kolla sammud Narvamäe poole. Ta oskas minna läbi kapsaaedade, mille mulluste peenarde vahel lirtsus suurvesi, kruusakattega Ujula tänavast pööras ta üles munakivisillutisega Liiva tänavale. Siin oli linna üks äkilisemaid mägesid, krusad ponnistasid siit üles hädavaevu kohutava mürina ja tossutamisega, hobused ja vankrid ei riskinud, võisid tagurpidi libisema hakates suure hoo koguda ja jõkke lennata.
Seevastu talvel oli Liiva uulits ideaalne kelgu- ja suusahüppe mägi, pärast pikka, vuhinal allakihutamist moodustas Emajõe kaldavall trampliini, kihutaja tegi kaldalt kõrge ja trajektoorika lennu jõejääle, suuskur võis mõlemad käed pikalt ette sirutada, et oleks nagu päris.
Asukoht teoses
lk 191
