Hingedeaeg. See Tartu oli midagi...

See Tartu oli midagi hoopis muud kui linn, millena ta minusse oli jäänud. Langes laia heledat lund, helbed keerlesid sinkjate tänavalaternate valguses nagu puruksrebitud paberi killud, kogu jaamaesine väljak oli tulvil selle vaikset ja mahedat helki. Lume lõputut pöörlemist ja langemist valgusvihkudes on mulle eluaeg meeldinud jälgida, nii jäin nüüdki seisma kõnniteeservale ning lasksin pilgul seni lumekeeristega kaasa keerelda, kuni pea hakkas kergelt pööritama ja tekkis tunne, nagu hõljuksin isegi kaasa selles kaootilises tantsus, üks jahe pehme tups tuhandete teiste samasuguste seas, hele ja rahulik, üleni vaid liikumine ja langemine.
/---/
Teed olid umbe tuisanud, tundmatuseni muutunud. Hetke olin täielikus segaduses, nagu oleksin äkki sattunud seninägematusse linna, teadmata, milleks ma siin olen ja kuhu peaksin minema, et uuesti leida side oma ümbrusega. Sihitult ja ebakindlalt pöördusin tühjale vähekäidavale tänavale. Kaugel eemal oli näha üksikuid tumedaid inimkogusid, unenäolisi varje tiheda lumekardina taga, hääletuid ja kaduvaid. Siiski, linn ei maganud veel, kuskilt üsna lähedalt hakkas kostma kirikukellade nukker ja pühalik piu-pau, mis nii imeliselt hästi sobis kokku valge maastiku jaheda helendusega.
Teosest
lk. 173