Ta käis üha uutel tänavatel, sattudes lõpuks ikka ühte ja samasse kohta, kus oli suur munakividega sillutatud plats koos halli majaga, millel oli torn, tornis kell, mis näitas aega (tüütult aeglaselt, osutid ei nihkunud peaaegu üldse) ja lõi iga veerand tunni järel mõne uimase paugu. Kõigil hoonetel, mis seda platsi ümbritsesid, oli tahvel sildiga „Nõukogude väljak“. Kuni selgus, et ta oli linna risti-põiki läbi jalutanud, sest enam ei läinud kuhugi mitte üht tänavat, millel ta ei oleks juba olnud. Kui väike linn – väike, tüütu, mannetu! Samuel oli sedavõrd rabatud, et unustas korraga isegi oma abitu olukorra... Ta ahmis õhku nagu kala kuival. See oli küla, mitte linn, see oli lootusetult hall provints, kus oli kümme kauplust, kümme vaateakent, vähemgi veel, ja ta oli nad kõik juba ära vaadanud. Siin ei olnud enam midagi teha!
Asukoht teoses
lk 12
