Jalgrattaga surnuaia peateel
kevadiste vahtrate all
kus värskete kadunute hinged
hülgavad lõhnava mulla
nagu vastsündinud emaihu
ning siis Liiva tänavast alla –
tumedatest kujutlustest purjus
neelates naeruturtsatusi
mis püüavad summutada
madalate üminate ettenägelikkust
ah – lasta lahti pidurid
mis kulutavad pöörlevaid rattaid –
lasta end ilmsiunel tõmmata
läbi paplite rea jõepõhja pimedusse
kus varjub sealpoolsuse helendus


