Sel ajal oli inglise keele ja kirjanduse kateedri juhatajaks Oleg Mutt. Ta oli väga lahke ja vastutulelik, ta oli alati lõbus ja joviaalne. Oma ainet armastas ta sedavõrd, et meil oli tema loengutes piinlik. Tudeng võis ülikooli juba ammu lõpetanud olla, kuid tema, nähes tänaval oma kunagist õpilast, ei jätnud kunagi juhust kasutamata, astus näost üleni särades ligi ning küsis, kuidas elu läheb, kus töötate ja kas inglise keelt ka ikka tarvis on. Tudeng värises – äkki hakkab veel inglise keelt rääkima, kuid ei, OM tarvitas niisugustel puhkudel alati taktitundeliselt emakeelt.
Asukoht teoses
lk 221
