1999. aasta sügisel avati Tartus uus arestimaja. See oli omamoodi erakordne sündmus – kuigi vana arestimaja südalinnas oli kokku varisemas, ei suudetud paljude aastate jooksul kinnipeetavatele uusi ruume leida. Siseminister Robert Lepiksoni ettevõtmisel leiti lõpuks siiski sobivas kohas sobiv hoone ning 10. novembril lõigati pidulikult lint läbi.
/---/
Vana arestimaja vajus kõigi silme all laiali, mõra maja seinas ulatus kolmandalt korruselt vundamendini ja muutus iga aastaga suuremaks. Hoone muutus varisemisohtlikuks ja suleti 23. mail 1997. aastal Tartu prokuröri esildise alusel.
Kuid ka vanas arestimajas tuli töötada. Hoone seinad olid nii muredad, et vahialused uuristasid lusikaga krohvi telliste vahelt välja, tegid seina augu ja põgenesid. Põgenemiskatseid oli iga nädal. Ehitasime siseõuele torni, piirasime kõrge plangu traataiaga. Tornis oli pidevalt valves automaatur. Seadsime üles ka kaamerad. Korrapidaja pideva valve all on nii sise- kui ka välisfassaad ning teise korruse koridor. Kuid vahialused kavaldasid meid siiski mõnikord üle. Üks kinnipeetav esines näiteks teise nimel ja pääses minema. Edaspidi varustasime kõigi kinnipeetavate kaardid fotodega.
/---/
Möödus kaks ja pool aastat, enne kui uus arestimaja valmis sai. Hoone on nii ehitatud, et põgenemine siit on välistatud. Kambri põrandad on soojustatud, muudest ruumidest rääkimata. Maja on täiesti eurotasemel.
Asukoht teoses
lk 115
