Mantel. Tartu oli muutunud...

Tartu oli muutunud. Mees polnud seda linna kümme aastat näinud. Et Kivisilda enam polnud, seda ta teadis, kuid Vanemuise varemed ja laiad lagedad väljad kesklinnas mõlemal pool jõge tekitasid mulje, justkui oleks ta sattunud võõrasse paika. Juudi kirikut Aleksandri tänava alguses polnud, ainukesest puusillast sõitsid üle harvad veoautod, sekka mõni üksik villis. Ülemjooksu pool pangamaja kohal vedas paadimees jalakäijaid rubla eest üle.

Raekoda oli alles, sõjaeelne pangamaja samuti. Ja turuhoone oli alles. See viimane säras tuledes, hommikuhämarus polnud sügisese napi päevavalguse ees veel taganenud. Neil seal peab elektrivärk korras olema, mõtles mees ja otsustas sisse astuda.

Müüdi liha, võid, piima, isuäratavalt paksu hapukoort, hästilõhnavaid saiakesi. Mees ei ostnud midagi, vaatas ainult. Väljas õue peal oli ta küll korraks seisatanud putka ees, kust saiakestele lisaks pakuti ka kohvi, kuid siis ta nägi, et sealtsamast ostsid kurbade ja kurjade nägudega mehed teeklaasides lahtist viina, see haises, kui pudelist välja valati. Ta surus rahakoti tasku tagasi ja eemaldus. Ta teadis, et on ka ise kurja ja kurva näoga, ometi ei tahtnud ta samasugustega sarnaneda.

Teosest
lk 125–126