Minu Eesti, 1. osa. Supilinna nime kandev...

Supilinna nime kandev linnaosa asus Eva ja Petsi majast viie minuti tee kaugusel. Juba esimesed sammud selles nii-öelda puitgetos juhatasid mind uude Eestisse, kus olid vikerkaare karva puulobudikud, tahmased korstnad ja umbekasvanud köögiviljapeenrad.

See oli Tartu vaimu epitsenter. Seal oli piisavalt odav elada kõigil linna luuletajatel, joodikutel, revolutsionääridel ja autovarastel. Tänavanurkadel arutlesid dadaismi üle Eesti Jack Kerouacid ja Jerry Garciad. Kõveratel ja kitsastel tänavatel amelesid isehakanud Friedebert Tuglased ja Marie Underid, samal ajal kui neist jooksid mööda õhupallide ja värviplekiste nägudega metsikud väiksed tüdrukud.

Siirdusime Epu ja Simonaga rokibändide mürgli poole, mis oli selle konkreetse Tartu vaimu keskpunktiks. Olid Supilinna päevad – igakevadine festival, kuhu kõik Tartu boheemlased kogunevad jaurama, luulet ette lugema ja elu imelisest kulgemisest rääkima.

Sakslased ja venelased lasid Tartu kesklinna pilbasteks, aga Supilinn jäi terveks. Epp rääkis mulle, et 19. sajandi eel elasid sel lamedal ja soisel jõekaldal ainult haned ja konnad. Veepiiri taganedes kerkis Eesti esimesel ärkamisajal sinna terve linnaosa, kus tänavatel on sellised nimed nagu Marja, Herne, Porgandi ja Oa. /---/

„Miks on enamik tänavaid siin asfalteerimata?“ küsisin mina. „Kas linnal pole asfaldi jaoks raha?“
„Sest siinsetele inimestele meeldivad sellised tänavad. Milleks asfalt, kui pori ja munakivid on palju romantilisemad!“