Plaanisime kõik ühele kaardile ja olime juba oma marsruudid-graafikud sügiseks välja mõelnud: viisime Marta Tartu katoliku kooli katsetele ja muidugi arvasime, et ta saab seal katsetel läbi, mis sest, et alles kuueaastane.
Miks ta ei saanud?
/---/
Oli ka kaks hetke meie enda pere tutvumisvestlusel katoliku koolis, kui ma mõtlesin, et äkki see ei peagi olema mu tütre tulevik.
Üks oli hetk, kui ma märkasin suurt risti löödud Jeesust klassi ees seina peal, ja mulle meenus, kuidas Justin rääkis oma lapsepõlve hirmuunenägudest, sellest, kuidas ta ei julgenud katoliiklasest vanaema kodus üksi kõndida, sest igas toas olid suured risti löödud inimesed. Martal on sama suur fantaasia ja tundlik meel nagu ta issil, äkki see tõesti pole temale õige tee?
Teine hetk oli siis, kui vestluse ajal rääkisime usuõpetuse tunnist ja ma rääkisin tõde: meie Marta on väga usust huvitatud ja alatasa pärib. Näiteks äsja huvitas teda see, kas India jumalad on Jeesuse sugulased, näiteks kas Krišna on Jeesuse onu.
Ja kui ma seda lugu jutustasin, sain ise ka aru, et see ei ole päris normaalne küsimus katoliku kooli tunnis. See küsimus paneks õpetaja klassi ees keerulisse olukorda. Mina ise olen pigem panteist: usun, et jumalikku headust on kõiges ja kõikjal – muu hulgas kuulsates jumalates, jumalaemades ja jumala pojas –, ja see lähenemine läheb pigem kokku Waldorf-maailmavaatega.
/---/
Nii sõitsime Tartu Waldorf-kooli ümbruses ringi ja katsusime sealset elu ette kujutada. Aga ei. Miks me peaksime kolima kärarikka ristmiku taha, kust ei saa jala kesklinna? Mina eksastmaatikuna olen tundlik õhusaaste suhtes, ma ei saaks seal kõndida, nii et peaksin saastet parem oma eluga juurde tekitama, transpordivahendisse istudes…
Asukoht teoses
lk 217–219
