Märkmeid ja mõtisklusi 50. aasta puhul. Pole siis ime...

Pole siis ime, et Meltsiveski tiigi taga, paar maja sealpool Langenud Neitside Vangitorni, kujunes välja nii umbes kolmas Tartu ülikool. Loengud või õieti kindla kavata vestlused, mõnikord ka muude vaimuterituste saatel, kuid peaaegu alati Habsburgi „pruuni batsilli” kasutamisega – see oli üks nahkköites raamat Talviku enda väljakirjutustega maailmakirjandusest –, käisid siin teemadel „vaimne enesevalitsus ja lunastuse ning idealismi süžee kirjanduses”. Teadagi, tuntuimaks Tartu ülikooliks oli see paljude teaduskondadega Gustavus Adolphuse õppeasutus ja teiseks kujunes paljudele kohvik „Werner”. Viimases oma tosin aastat istunud inimene võis igatahes rahvuslike ja rahvusvaheliste teaduste ning tavalisema eesti kirjanduse alal tegutseda täiesti iseseisvalt, mida ei saa paraku öelda kõigi nende kohta, kes piirdusid pärisülikooliga. – Talviku ärklitoa era-akadeemia andis jälle omamoodi lihvi orienteerumiseks maailmakirjanduses ja selleks, et sealt üles leida neid ridu, kus inimliku tunnetuse kulda sees on, millega end lunastada ainelise maailma võimusest.

Teosest
lk 221–222