Kell oli pool üksteist, astusin parajasti Rüütli tänaval, kui hakkasid kirikukellad helisema ja vabrikuviled undama. Inimesed peatusid, mehed paljastasid pea Vabadussõjas langenute mälestamiseks. Vaid muulased marssisid oma kompsude ja kodinatega edasi, vahtisid imestunult meid, seisvaid eestlasi. Sel hetkel tundsin üdini, kui väga vajame vabadust, rahu, tööd. Et lõppeks ometi kord see lõputu jama, kraaklemine, meie alandamine, mis on väikese rahva eneseväärikusele hakanud tapvalt mõjuma.
Asukoht teoses
