Haigla käikuandmisest oli huvitatud ka meditsiinisüsteem ja ehitusele polnud abijõudu raske saada. Meile läkitati appi kõik Tartu meditsiinitöötajad tudengitest kuni professoriteni, igaüks pidi ehitusel töötama ühe päeva lihttöölisena. Seda kinnitas päeva lõpus antud talong, millele lõin pitsati.
Üldiselt olid kõik, kes tööle tulid, optimistlikud ega püüdnud kuidagi oma ühepäevasest kohustusest kõrvale hoida. Eriti puudutas see tudengeid, kes saabusid kursuste kaupa. Abikampaaniad ja šeflus olid toona elu loomulik osa. Kahe Tartu tunnustatud arsti pojana oli mul esialgu veidi piinlik seda tööd teha. Ebamugavus läks siiski ruttu üle, olgu et kohtasin sageli tuttavaid või lihtsalt Tartu meedikuid. Üksainus kord palus tuntud kirurg end selleks päevaks vabastada, sest ees ootas tähtis operatsioon. Loomulikult sai ta oma talongi kohe kätte. Toetava argumendina asetas ta lauale pudeli piiritust, kuid alles pärast talongi saamist – niisiis tänutäheks, mitte altkäemaksuks. Neli-viis vanemat tuntud arsti ja professorit saatsin küll ise juba hommikul koos talongiga minema – puhtalt lugupidamisest.
Asukoht teoses
