1944. aasta märtsikuul elasime me üle väga tugeva pommirünnaku Tartu linnale. Pommitasid Vene lennukid. /---/
Aga Tartus sai tabamuse suures osas Ülejõe linnaosa, kus elas ka meie pere. Paljud majad said otsetabamuse, mille tulemusel purunes ka meie niigi kehv kodu. Üldine olukord oli sõja ajal Eestis selline, et peale venelaste väljakihutamist ja sakslaste saabumist käisid Vene lennukid sageli luureretki tegemas ja ka pommitamas. Enne lennukite saabumist anti alati õhuhäiret. Sireenid huilgasid ja vabrikutekorstnad ajasid vilet, et rahvas teaks koheselt varjuda keldritesse või vastavalt ehitatud varjenditesse. Kui oht oli möödunud, anti taas õhuhäiret, tugevat vilet märgiks, et oht on möödunud ja võis varjenditest väljuda. /---/
Häire väljas ei lõppenud ja korraga käis kõva pauk. Elekter meie toas kustus, aknad purunesid ja seintelt langes krohvi. /---/
Hakkasime jooksma värava poole, et jõuda Kivi tänava nurgal asuvasse varjendisse. See oli suure kivimaja alune avar kelder. Koduväravast väljasaamisega oli tegu, sest värava ette oli tekkinud sügav pommiauk ja telefonipostid koos traatidega olid augu sees segi ja üksteise ümber keerdunud. Majaperemehe korterist, mis asus tänavapoolses otsas, olid akende eest alla sadanud perenaise purunenud sulepadjad ja klaasikillud. Nii oli õu täis sulgi. /---/
Üleval taevas särasid valgustusraketid ehk „jõulupuud” ja kogu taevas ning tänav olid valged. /---/
Nii jõudsime jooksujalu elu ja tervisega varjendisse. See oli rahvast tulvil, keldri põrandal oli üsna sügavat vett ja põrandale olid asetatud laudadest purded, et rahvas ei peaks otse vette astuma. Keldri seinte äärde oli paigutatud ka pingid istumiseks. /---/
Jõudsime toidukaupluse ette. Pood oli varemetes, aga üks suur tünn, kus oli sees tšekkidega antav marmelaad, oli keset tänavat tõstetud ja tünni põhjas oli veel küllalt magusat alles. /---/
Rahvas julges keldrist väljuda ja igaüks läks hirmuvärinal oma kodu vaatama ja mis vähegi elamiskõlblik oli, seda hakati koristama ja elamiseks korda seadma. Nii ka meie, sest kuhu sa ikka ulualla lähed. Akendele löödi vineeritükid ette, krohv kanti välja ja „tattnina” valgel võis ka elu edasi kesta poollagunenud hurtsikus. Kodus, kus seni elatud ning vahest ka õnnelikke päevi kogetud.
Aga Tartus sai tabamuse suures osas Ülejõe linnaosa, kus elas ka meie pere. Paljud majad said otsetabamuse, mille tulemusel purunes ka meie niigi kehv kodu. Üldine olukord oli sõja ajal Eestis selline, et peale venelaste väljakihutamist ja sakslaste saabumist käisid Vene lennukid sageli luureretki tegemas ja ka pommitamas. Enne lennukite saabumist anti alati õhuhäiret. Sireenid huilgasid ja vabrikutekorstnad ajasid vilet, et rahvas teaks koheselt varjuda keldritesse või vastavalt ehitatud varjenditesse. Kui oht oli möödunud, anti taas õhuhäiret, tugevat vilet märgiks, et oht on möödunud ja võis varjenditest väljuda. /---/
Häire väljas ei lõppenud ja korraga käis kõva pauk. Elekter meie toas kustus, aknad purunesid ja seintelt langes krohvi. /---/
Hakkasime jooksma värava poole, et jõuda Kivi tänava nurgal asuvasse varjendisse. See oli suure kivimaja alune avar kelder. Koduväravast väljasaamisega oli tegu, sest värava ette oli tekkinud sügav pommiauk ja telefonipostid koos traatidega olid augu sees segi ja üksteise ümber keerdunud. Majaperemehe korterist, mis asus tänavapoolses otsas, olid akende eest alla sadanud perenaise purunenud sulepadjad ja klaasikillud. Nii oli õu täis sulgi. /---/
Üleval taevas särasid valgustusraketid ehk „jõulupuud” ja kogu taevas ning tänav olid valged. /---/
Nii jõudsime jooksujalu elu ja tervisega varjendisse. See oli rahvast tulvil, keldri põrandal oli üsna sügavat vett ja põrandale olid asetatud laudadest purded, et rahvas ei peaks otse vette astuma. Keldri seinte äärde oli paigutatud ka pingid istumiseks. /---/
Jõudsime toidukaupluse ette. Pood oli varemetes, aga üks suur tünn, kus oli sees tšekkidega antav marmelaad, oli keset tänavat tõstetud ja tünni põhjas oli veel küllalt magusat alles. /---/
Rahvas julges keldrist väljuda ja igaüks läks hirmuvärinal oma kodu vaatama ja mis vähegi elamiskõlblik oli, seda hakati koristama ja elamiseks korda seadma. Nii ka meie, sest kuhu sa ikka ulualla lähed. Akendele löödi vineeritükid ette, krohv kanti välja ja „tattnina” valgel võis ka elu edasi kesta poollagunenud hurtsikus. Kodus, kus seni elatud ning vahest ka õnnelikke päevi kogetud.
Asukoht teoses
lk 50–52
