Mälestusi Paul Keresest. Tõsiselt „ühises töös“...

Tõsiselt „ühises töös“ oleme puutunud kokku õieti ainult ühe korra. See oli siis, kui „Vanemuise“ sõjajärgsete aastate eriti ettevõtlik ja nooruslik spordikollektiiv organiseeris elavmale demonstratsioonmatši Paul Kerese ja Raul Renteri vahel. Matš toimus Tamme staadioni murul ja elavmalenditeks olid „Vanemuise“ näitlejad, üks pool riietatud „Kolme musketäri“, teine „Carmeni“ kostüümidesse. Huvi matši vastu oli väga suur, staadion oli rahvast täis, ja see kahevõitlus on vist jäänud tänaseni Tartu linna suurimaks malet propageerivaks ettevõtmiseks.

Minule aga on meelde jäänud see ülim heatahtlikkus, millega Keres kohe nõustus selleks malenaljaks. Mäletan ka seda, et partii ise ei kestnud kuigi kaua, kuna Renter tegi juba avangus mingi näpuvea. Kui ma pärast mängu kiiret lõppu Keresele ütlesin, et ta võinuks siiski mängu kas või puht teatraalsuse huvides veidi pikendada, vastas Keres, et kuigi ta tegi küll omalt poolt mõningaid selliseid käike, mis oleksid vastasel võimaldanud oma seisu parandada, kujunes olukord siiski niisuguseks, et tal oli võimatu mängu pikendada, kuna pealtvaatajate hulgas oli ka maletajaid ja nende nähes ei oleks tal olnud korrektne malet lausa narrida.
Teosest