Nädala lõpul kutsus inspektor õppenõukogu kokku. Tal oli mõndagi ette heita.
„Suurim viga sellel koolil on, et omavahel kõneldakse mõistmatut keelt.” /---/
„Härra inspektor, meie lapsed kõnelevad eesti keelt, see on nende emakeel!” vastas direktor.
„Teie arendate ja kasvatate shovinismi… ma ütlen shovinismi. Suurel Venemaal ei ole eesti keelt, ega poola keelt, ega ukraina keelt… vaid ainult vene keel. Teie tüdrukud peavad õppima armastama oma suure kodumaa ilusat keelt…”
/---/ Direktori ninasõõrmed liikusid ja nägu muutus pikkamööda kalbeks.
Härra inspektor, meie koolil on keiserliku koolivalitsuse luba töötada emakeelse õppeasutusena. Nagu härra inspektor võis nädala jooksul veenduda, valdavad õpilased ka vene keelt, kuid eesti keel… see keel on meie rahva emakeel. Eesti rahvas ei ole mitte vene rahvas, vaid kuulub vanasse soome-ugri rahvaste perre.”
Inspektor hüppas püsti. /---/
See on suure ja kõikvõimsa tsaaririigi aluste õõnestamine… /---/ Mis see on – soome-ugri rahvaste pere? … Sellise mõistmatu keele arendamine ei ole ometi kultuur!? Ah! Kultuuri arendab ja määrab see, kellel on võim… võim, ütlen ma.”
Asukoht teoses
lk 123
