Tuiskas, ülikooli peahoone katuselt surusid tuuleiilid lume täisnurga all otse maha, paiskus aga müüririnnatiselt kettide alt kõnniteel rühkijaile näkku. Veel põlesid kettide kohal kollased tuisust hägused laternatuled. /---/
Varahommikul üles Toomele tõustes mõtlesin jälle südamele: näed, ilusti veab mootor, ei jäta takte vahele. Kell oli 6 läbi, kojanaised polnud lund koristanud, sulatas. Jätsin oma jäljed lumelobjakasse, kuulsin teisigi lartsutajaid jaamateel, lumi kadus silmanähtavalt.
Varahommikul üles Toomele tõustes mõtlesin jälle südamele: näed, ilusti veab mootor, ei jäta takte vahele. Kell oli 6 läbi, kojanaised polnud lund koristanud, sulatas. Jätsin oma jäljed lumelobjakasse, kuulsin teisigi lartsutajaid jaamateel, lumi kadus silmanähtavalt.
Asukoht teoses
lk 118–119
