Lennuvaade kääpale. Sel hommikul teadsin...

Sel hommikul teadsin, et tühi tunne jääb päevast hinge, aga mis teha, raamatusarjast „Varamu” ma ilma jääda ei tahtnud. /---/

Umbes Abovjani ja Ülikooli tänava ristil, selgemalt Pirogovi ja Ülikooli ristil märkasin ees, Kingissepa-Ülikooli nurgal, vasakul, mustendavat rahvasumma, paremal ülal ülikooli peahoone kuue tarkusesamba ees mitte üht hingelist. /---/

Saba, mis algas raamatukaupluse ukse eest, ulatus piki Ülikooli tänavat Kingissepa tänavani, pööras siis täisnurgi vasakule piki Kingissepat, möödus „Volga” restoranist, kinost „Saluut” 21. juuni tänava nurgani, kus fototarvete pood, ja käänas paremale, 21. juunit pidi Raekoja platsi poole. Kaugemal. Kingissepa tänava otsas pööras ja lähenes Hariduse tänavalt meie saba poole Raekoja platsil paikneva „Kirjavara” raamatukaupluse saba ots. /---/

Küsisin: „Vabandage, mis kell umbes oleks pidanud tulema, et saada kohta umbes siia, umbes mis kell?” Vastati ausalt, tuttav nägu, kas mitte Tõravere füüsik, asjaarmastaja orienteeruja, kes istus riidest kalamehepingil kaupluse ukseorvas, vastas: „Umbes täpselt” pool kolm.” /---/

Räägiti samasugusest hullumajast „Kirjavara”, „Teaduse” ja „Tähe” kaupluste uste ees, aga nood saavat vähem, meie oma kõige rohkem. Keegi oli sabasseisjaid loendanud: meie omas tuhande ringis, mujal vähem, aga meil müüjaid lettide taga rohkem, mitmest letist hakatakse andma.
Teosest
lk 268–270