Samal õhtul sõitis endine Tallinna ärimees poja seltsis Tartu poole ning sai varsti näha Taaralinna torne, ülikooli, pärmivabrikut, suurt seebitehast ja pain normaali. Ka tuli talle vastu suitsutatud sink Verner, kurbmeelne Pallas ja vana patriarh Vanemuine, kelle habemes pesitsesid mitmesugused linnud ning tegid võrke naljakad ämblikud. Veel kodjas seal linna mööda keegi luitunud kirjanik, kaevates, et ei saa ikka honoraari kätte ja... et oleks õige aeg lahti teha mõni vürtspoodikene, raamatukauplusekene, restoraanikene... või hakata saapaid viksima Barklai platsil. Keda aga kusagil näha polnud, oli vana ärivaimukene. Nagu Vähkmann kuulis, oli viimane juba ammugi hõlmad vöö vahele võtnud ja Tartust ära kolinud sinna... mis koht see n’d oligi? – Ei tule praegu meele, aga ikka sinna, kus raudtee ära lõpeb ja veetee algab, kus on üks kõrge torn, Lindeni kohvimaja, 1015 Shmendrikut, üks tark advokaat, 1886 kuulsat kaardi- ja ämmamoori ning natukene Päsmereid, Parveisid ja Peetse. Jaa, nagu Vähkmann kuulis, oli Tartu jäänud ainult ärivaimukese noorem pojakene, põdur, verivaene poisikene. Seegi piiluvat ühtelugu sinna... ikka ei tule meele... papa poole, ostvat aeg-ajalt mõne majakese, müüvat natukene sitsikest, hobuseraua naelakesi, tangu, riisi ja suhkurt; käivat vahel, kui ajad halvad, koguni kõrtse mööda, pakkudes ukse käsiraudu, sohva vedrusid, sedulgarihmu jne.
Asukoht teoses
lk 135–136
