Teen sihitu jalutuskäigu linnas, lootes kohata mõnda kaasvõitlejat. Ent need enamikult on raputanud jalult linnatolmu ning veedavad õppetöö vaheaega kuskil mujal. Linn on tühjavõitu ja äratab nukraid mõtteid; isegi raekoja kellalöökidest kostab otsekui varjatud kaebeheli. Vaikse ülikoolihoone avaral trepil pole kedagi saalimas ega seisa seal ka vana Simon oma vormiriietuses, salapärane muhelus hallide vurrude all. Tühi ja õudne on isegi lähisolev kohvik, kus ainult kaks visiitkuues parmu mängib malet, põletades läilalõhnalist piibutubakat. Vihm on lakanud ning jõelt ja pikalt puiesteelt puhub karastavat vilu. Kalevipoja imposantne kuju läigib äsjasest vihmahoost ning näib, nagu oleks tema kaugusse suunatud pilk muutunud teravamaks kui tavaliselt. Kuhu ta vaatab? Kas silmitseb õitsevat ja haljendavat eestlaste maad või lihtsalt otsib neid veidrikke, kes tema jõulisele kehale sepitsesid nii mannetu aluse? Nüüd on lugu niisugune, et mees, kellele isegi Peipsi vesi tõusis vaevalt niueteni, ei küüni vaatama üle keskmistegi puude latvade. Massiivne Vabadussild võimsalt kummardub üle ahtakese jõe, otsekui tahaks sellele ütelda: võtku ometi veidi väärikam välimus, paisutagu rinda! Ja siis viib tee kärarikkale kaubauulitsale, kõrtside, võõrastemajade ja haisevate hoovide rägastikku. Rahmeldav äripäev hakkab jõudma lõpule.
Asukoht teoses
lk 104
