Suvi. Viimaks saabub aeg...

Viimaks saabub aeg, kus „Vanemuise“ aias muusika algab, ja koolivennad juhivad sammud Eesti kuulsa kunstitempli poole. See imposantne ehitis, võrdlemisi väikeses linnas, äratab Venemaa võõras suurt imestust; peaasi: see on Eesti oma teater, kodumaa ja rahva kultuuri tunnusmärk.
/---/
„Noh, ja nüüd,“ kõneleb Lesta edasi, „nüüd, kus sa tead, et Tartu on Eesti vaimlise elu keskpunkt, nüüd pead sa ka teadma, et selle keskpunkti keskpunkt on õhtuti „Vanemuise“ aias muusikat kuulamas. Õnneks on täna ilus ilm, nii et sa siin võid näha mõndki tähtsamat meest, kellest sa kaugemal olles ainult kuulnud oled. Paljud neist on muidugi maal suvitamas, on Soomes ja saares ja jumal teab kus, aga mõni jagu on ometi siin.“
/---/
„Kõnnime enne mõne ringi jalgteel ja vaatame meie ilusat teatrimaja ka siit küljest. Uulitsalt vaadates näib ta mulle vahel pisut tumedana ja raskepärasena nagu rüütliloss – seda rõõmsam on ta aiapoolne külg. Väätkasvud, mis seina mööda üles tõusevad, aina suurendavad seda ilu. Maja ise on ehitatud Soome ehitusmeistri Lindgreni plaani järele ja läks maksma ligi sada viiskümmend tuhat rubla. Ja nagu kõneldakse, olla meister plaaniga kaua viivitanud; mõnda aega pole tal paberile muud olnud joonestatud kui üksainsam kriips. Sedasama kriipsu näidanud ta eesti saadikutele, kes plaani järel käinud, mitu korda ja öelnud ikka: „Varsti saab. Näete – algus on juba tehtud.“ Siis aga sattunud meister järsku hoosse ja teinud vaimurikka plaani ruttu valmis.“

Teosest
lk 354–356