Minu jalge ees algab lai munakividest tee, mis viib otse jõkke, silla kõrvale. Seal pesevad voormannid oma hobuseid ja troskasid ning seegi kõnts ja pori valgub otseteed „paadi-maja” poole. Sild ise, kui seda vaadelda alt, ei kujuta endast muud kui rägastikku palke; peale nende, mis püstjoones on juhitud jõe põhja, on veel terve mets rist- ja põikpuid ning jumal ise ja sillaehitajad ainult teavad, misjaoks neid seal on nii lõpmata palju. Üksnes silla keskpaik on neist vaba, arvatavasti selleks, et sealt pääseksid läbi veesõidukid.
Silla pealmine osa muidugi ei või olla kivist ega rauast, kui selle all on ainult puu. Peaaegu oleksin öelnud, et sild on kaetud siledate laudadega nagu majapõrand, aga siis kindlasti oleks mind tabanud valelt mõni mees või naine, kes on vanem kui nende ridade kirjutaja. Nimelt on silda katvad plangud mitmest kohast pilbastatud ja pirrulised ning nende kõrval ilutseb mõnigi kõrgem oksatümakas. Jalgteed mõlemal sillaäärel on umbes kolm tolli kõrgemad kui kesktee ning vee poolt piiratud kahekordsete kaitsepuudega.
Nüüd vaatlen meie kuulsat Emajõge mitte ainult päri-, vaid ka vastuvett. Kohe silla kõrval, armetu hütikese ees loksuval nahksillal, õõtsub ääretu hulk teravapõhjalisi lootsikuid, milledest mõned on küll hästi pikad, aga nii kitsad nagu surnukad. Ei miski hinna eest ma ei julgeks istuda neisse ja sõuda pervest kaugemale, ehkki olen juba tol ajal hea ujuja. Ent näe, ometi on inimesi, kes istuvad neisse ja vahvasti sõidavad minema ... ikka vastuvett, ikka vastuvett. Ja mine tea, kas nad seejuures oskavadki nii hästi ujuda kui mina. Saan aru, et olen vapper ainult Suuremaa järvel ja Amme jõel mõnes lameda põhjaga künas, Emajõgi on mulle võõras ja näib olevat isegi vaenlik mu vastu. Või ... olen mina vaenlik tema vastu: miks ta korjab endasse igasugust soga ja solki.
Aga – oi,oi! – seal kaugemal on näha isegi purjepaate, mida seni olen vaadelnud üksnes piltidelt. Ja näe, näe: seal kuskil tossab koguni üks veemasin ehk aurulaev.
Asukoht teoses
lk 50–51
